Kulma soja kriisid

Teine maailmasõda oli vaevu lõppenud, kui inimkond sööstis ajstusse, mid võib vabalt pidada Kolmandaks maailmasõjaks, ehkki õige omapäraseks.

Lääneriikide eesmärkide hulgas olid: NL kommunistliku ekspansiooni pidurdamine, Saksamaa tasühendamine NL reziimi likvideerimine Ida-Euroopas. NSVL eesmärgiks oli USA mõju vähendamine Euroopas, sõjas savutatu kindlustamine, maailma revolutsiooni edsiarendamine.

1947.aasta märtsis astus USA president Harry Truman Kongressi ette ning ütles ,et Ameerika Ühendriigid peavad abistama rahvaid, kes osutavad vastupanu orjastamise katsetele. Truman ei maininud kordagi NSVL, kuid kõigil oli selge keda president silmas peab. Seda kõnet loetakse Trumani doktriini e kommunismi pidurdamise poliitika käivitamishetkeks. 1946.aasta märtsis esines USA tipp-poliitikute ees Winston Churchill, kes kutsus üles koondama jõude võitluseks kommunismiohu vastu.Churchili kõnes kõlas esmakordselt mõiste “raudne eesriie”. Sellega hakati iseloomustama NSV Liidu eraldumist muust maailmast, suletust ja vaenulikkust lääneriikide suhtes.

Saksamaa lõhestumine

Juba 1946. aasta suvel ilmnesid lääneriikide ja NSVL vahel põhimõttelised lahkhelid Saksamaa tulevikku puutuvais küsimustes. Kuigi väliselt rääkisid endised liitlased vajadusest säilitada ühtne Saksamaa, tahtis iga pool talle kuuluva okupatsioonitsooni arvel oma mõjuvõimu Euroopas suurendada.

Lääneriigid, kel oli põhjust karta Nõukogude ekspansiooni, otsustasid tegutseda ühiselt. Esialgu ühendati USA ja Briti okupatsioonitsoon ning loodi nn Bizonia. Aasta hiljem nõustusid ameeriklaste ja inglastega liituma ka prantslased, kes oleksid soovinud näha oma vaenlast pigem jagatuna, kui ühtsena. Saksamaa läänepiirkonnad hakasid saama USA-lt majanduslikku abi ning seal viidi läbi turumajanduslikke reforme, mis pidid aitama kaasa maa ülesehitamisele. Idatsoonis aga läks võim Nõukogude sõjaliste administratsiooni surve tõttu koonduslagreist ja eksiilist naasnud kommunistide ja sotsialistide kätte.

1948.aastal alustati länesektoreis rahareformi, mille eestvedaja oli Ludwig Erhard. Rahareform seisnes seni väärtusetu marga väljavahetamises tugeva rahvusliku valuuta vastu. Nõukogude administratsiooni sellest ei teavitanud ning idatsooni hakkas voolama vana raha. Sellega tekitati suurt segadust Ida-Saksa tarbimisturul. Kasutades ettekäändeks rahareformi, alustas Nõukogude Liit 1948.aastal tsoonipiiride ja Berliini läänesektori blokeerimist (kestis 324 päeva).

Lääne-Berliini ähvardas nälg. Vastuseks Moskva aktsioonile alustati Läne-Brliini varustamist õhusilla kaudu. Olukord muutus teravaks. Maailm seisis taas suure sõja lävel. Stalini eesmärk oli sundida lääneliitlasi loobuma Berliinist või muutma oma poliitikat Saksamaa suhtes ning arvestama NL soovidega. Ei USA ega teiste riikide avlik arvamus olnud valmis toetma uut sõda. Tegelikult ei olnud ka NL relvastatud konfliktiks valmis, seepärast ei ületanud ta piiri sõja ja rahu vahel. 1949. aastal Moskva lõpetas blokaadi.

Berliini kriisiga sai kõigile selgeks, et Saksamaa jagamine on teoks saanud. 24. mail 1949. astal jõustus Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus. Idatsoon muudeti Saksa Demokraatlikuks Vabariigiks ning seal kehtestati nn proletariaadi diktatuur. Mõnikord peetkse just Berliini kriisiga seotud sündmusi läänemades külma sõja alguseks. Pärast seda muutusid Ida-Lääne suhted varjamatult vaenulikuks. Algas võidurelvastumine. Vastase nõrgestamiseks ning oma positsioonide tugevdamiseks kasutati ka teisi võtteid: propaganda, spionaaz, diversiaid jne.

Marshalli plaan

Trumani doktriini jätkuks olnud Euroopa taastamise programmi tuntakse rohkem Marshalli plaani all (USA riigisekretäri kava majandusabist Euroopa riikidele).Ameerika tootjad vajasid tugevaid majandus- ja kaubanduspartnereid, kes oleksid võimelised tarbima USA-s toodetud kaupu.

Ameeriklaste arvates pidi Euroopa taastamise programm haarama ka lääneliitlaste poolt okupeeritud saksa alasid, kuid Lääne-Saksamaa tugevnemine võis tekitada probleeme Prantsusmaale. Prantslased omakorda nõudsid NSVL lülitamist abisaajate hulka. USA oli sunnitud pakkuda abi ka NL-le ja oli õnnelik kui too abist keeldus. NSVL sundis ka oma liitlasi abist keelduma.

USA andis majanduslikku ja tehnilist abi rohkem kui 13 miljardi eest.Tänu sellele kasvas nende riikide rahvuslik kodutoodang, tööstustoodang ja põllumjandustoodang. Kuid Marshalli plaan tähendas ka Euroopa riikide sattumist üha rohkem USA mõju alla. Eriti puudutas see Saksamaad ja Prantsusmaad. Suurbritannia loobus programmis osalemast, et takistada USA kapitali imbumist Briti majandusse.

NATO

Kartes sõjalises mõttes vastasele alla jääda, täiustasid mõlemad pooled pidevalt oma sõjatehnikat. 1953-1954 katsetasid USA ja NSVL eimesi vesinikupomme. USA konstruktorid töötasid välja strateegilisi pommitajaid, NL oli edukam rakettide loomise alal. Pidevalt täiustati õhu-ja raketitõrjesüsteeme. Võidurelvastumine jätkus kuni 1980 aastate keskpaigani ning viis selleni, et nii USA kui ka NL ületasid mitmekordselt mõistliku kaitsevajaduse taseme.

Lääne-Euroopa riigid, kel ei olnud võimalust selliseid relvavrusid hankida, otsisid kaitset koostöös USA-ga ja ka omavahel. 1949.astal loodi Põhja- Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO), kuhu kuulusid mitmed Euroopa riigid ning USA ja Kanada. Esialgu kuulutati, et see organisatsioon peab pakkuma kaitset Saksama võimaliku rünnaku eest. 1955. astal sai aga Saksamaa Liitvabariik smuti NATO liikmeks, ning Moskva juhtimisel loodi Varssavi Lepingu Organisatsioon.

Korea sõda (1950-1953)

Korea oli aastail 1905-1945 Jaapani koloonia. Teise maailmasõja lõppedes hõivasid Nõukogude väed Põhja- ja Ameerika väed Lõuna-Korea. Maa jagati piki 38.paralleeli pooleks. Põhja-Koreas upitas NL võimule endise Nõukogude julgeolekuohvitseri Kim II Sungi juhitud julma kommunistliku reziimi, lõunas valitses autoritaarne, mõnevõrra leebem valitsus. Maa jagamine viidi lõpule 1948.aastal. Lõunas loodi Korea Vabariik, mida tunnustas ka ÜRO, ja põhjas Korea Rahvademokraatlik Vabariik, mida ruttasid tunnustama NL ja tema vasallriigid. Kumbki Korea riik keeldus teist tunnustamast ja valmistus kogu maad relvajõul oma võimu alla ühendama. Põhja-Korea jõudis sõjaettevalmistustes kaugemale.

Juunis 1950 tungisid Põhja-Korea väed ootamatult üle 38.paralleeli. Nad vallutasid peaaegu kogu Lõuna-Korea. Rahvusvaheline üldsus mõistis aga Põhja-Korea tegevuse hukka kui agressiooni. Kasutades Nõukogude delegatsiooni puudumist , võttis ÜRO vastu otsuse saata Lõuna-Korea iseseisvust kaitsma vormiliselt rahvusvahelised, ent sisulised Ameerika väed. Septembris 1950 maabusid esimesed Ameerika väeüksused Koreas ja alustasid pealetungi, mille käigus vabastati Lõuna-Korea ja vallutasid omakorda enamik Põhja-Koreast kuni Hiina ja NL piirideni. Tekkis selge oht, et sõda laieneb kohe maailmasõjaks, kus kasutatakse ka ja pikkade vaidluste järel sõlmiti juulis 1953 vaherahu, mida Lõuna-Koreasse jäid valvama Ameerika väed. Jagatuks on Korea jäänud tänani. Põhjas on endiselt jäänud võimul totalitaarne kommunistlik reziim, majanduslikult palju kiiremini arenenud Lõuna-Koreas on tuumarelva.Oktoobris sekkus sõtta Hiina.See tõrjus omakorda ameeriklased tagasi mõlem Kore endise piirini, kus prrti veel kaks ja pol aaastat positsioonisõda. Pideva vaststikku pommitmiseg pühiti maa pealt enm-vähem kõik Korea linnad. Ameerika väejuhatus kaalus tõsiselt Kirde-Hiina linnade j sõjväebaaside aatomipommitamist. Aga selleni siiski ei läinud, sest kardeti NL vastulööki.

Paralleelselt sõjtegevuseg käivitati vaherahukõnelused alates 1980 aastast toimunud demokratiseerimine.

Koreas hukkus üle 3 miljoni korealase, hiinlasi-miljon, Ameerikas 54 246 inimesi. Sõja ebamäärane tulemus jättis võimaluse tõlgendada sed suvaliselt. Kõik sõja osapooled kuulutasid oma võitu, kuid tegelikult olid kõik kaotajad.

“Sula” ajal 1959. aastal kohtusid Hrustsov ja Eisenhower. See kohtumine oli vajalik mõlemale poolele. NL ähvardas läänemaailma võimsate vesinikupommidega. USA initsiatiivil oli NL ümber rajatud 250 sõjaväebaasi. Mõlemad pooled hoidsid oma relvajõude pidevalt lahinguvalmis, mis oli aga ülimalt kulukas.

Dialoog katkes 1960. aastal seoses USA luurelennuki U-2 allatulistamisega NL õhuruumis. Selleks ajks olid suhted tas teravnenud ka seoses Kuuba sündmustega.

Kariibi kriis

1959. aatal kukutasid pahempoolsed partisanid Fidel Castro juhtimisel Kuubal senise USA-meelse diktaatori. Uus valitsus hakkas peagi sama NL-lt abi ja kuulutas end kommunistlikuks. UsA omakorda toetas Kuuba emigrantide katseid Castrot kukutada ja kehtestas Kuubale majandusblokaadi. See tõukas Castro senisest veelgi enam Moskva embusse.

Oktoobris 1962 avastasid USA luurelennukid Kuubale paigutatud Nõukogude tuumalõhkepeaga keskmaaraketid, mille lennuulatus küündis USA keskosani. Arenes üliterav rahvusvaheline sõjalis-poliitiline kriis- Kariibi kriis. Kuid sel korral suudeti jõuda kompromissini. NL viis oma raketid Kuubalt ära ja sai US presidendilt kinnituse, et USA ei ründa Kuubat ega püüa jõuga kukutada sealset Castro juhitud kommunistlikku reziimi. Kuubat kasutati hiljem veel aastakümneid baasina.

Lähis-Ida kriis

Konflikti peamised osalejad olid Egiptus ja Iisrael. Sõda alustas Egiptus, mille eesmärgiks oli Iisraeli riigi likvideerimine. Egiptusel oli ülekl tankide, lennude ka inimeste hulgas. Kuid peamist rolli mängis Iisraeli uus kaasaaegne relvastus ning sõjajuhtimise effektiivne metoodika. Iisraeli toetas USA, Egiptuse aga NL. Sõda kestis 6 päeva ning lõppes Egiptuse totalse purustamisega. Ainult NL sekkumine peatas Iisreli väed Kairis. Tulemuseks sai Iisrael Senaiski pls.

Külm sõda kestis veel kaua aega ja selle tähtsaks sündmuseks si Berliini müüri püstitamine 13. augustil 1961. aastal, mis lõplikult lõhestas Saksamad ning süvendas lahkhelisid Euroopas. Külma sõj lõpust sai rääkida ainult 1985.aastal, pärast Gorbatsovi ja Reigani läbirääkimistest.

Списоклитературы

A. Adamson “Lähijalugu” 12. klassile 2000.a.

Eric Hobsbwm “Äärmuste ajastu” 2002.a.